Chaga Elemental Eliksiiri koostisosad
Chaga e. musta pässiku eliksiiril on tugev põletikuvastane potentsiaal, kuna sellise toimega on tema koostisosad eraldi. Kuni uuritakse nende sünergiat eliksiiris, käsitleme jooki siiski lihtsalt toidulisandina. Siin lehel räägime koostisosade üksiktoimetest.
Chaga ehk must pässik
Ida-Euroopa rahvameditsiinis kasutatakse musta pässikut (Inonotus obliquus) 16. sajandist. Teadusuuringutes on chaga näidanud tugevat bakterite, seente ja põletike vastast toimet. Rahvakeeles kutsutakse teda ekslikult ka kasekäsnaks, mis on hoopis teine seen (Piptoporus betulinus).
Mitmekülgne liitlane
Chaga mõjule on kõige tundlikumad bakterid Staphylococcus aureus ja Bacillus cereus, kõige resistentsemad aga Listeria monocytogenes, Escherichia coli ja Enterobacter cloacae. Seentest on kõige tundlikum Trichodermaviride ja kõige resistentsem Aspergillus niger ja Aspergillus fumigatus. (Glamoclija J et al 2015).
Chaga põletikuvastast toimet seostatakse eelkõige ergosterooli (ergosterol), ergosteroolperoksiidi ja trametenoolhappe sisaldusega (Ma L et al 2013). Samuti on tuvastatud chagas esinevate inotodiooli ja terpenoidide mõju veresuhkru taseme reguleerimisel (Ying YM et al 2014).
Vähiravi rahvameditsiinis
Vene rahvameditsiinis on chagat kasutatud mitteopereeritava rinna-, suuõõne-, seedetrakti-, kõrvalkilpnäärme-, nahavähi ja Hodgkini tõve ravis (Pilz D 2004). Kui tervis paranes, ei osatud seda seostada konkreetsete chagas sisalduvate ühenditega. Kaasajal saab neid eraldada ja otsida seost tervistavate mõjudega.
Isoleeritud ainetest on olulisemad triterpeenid, laktoonid, lanosteroolid, inotodioolid, trametenoolhape, oksaalhape, protokatekuikhape , p-hüdrobenkoikhape, tsinnamik, betuliin, betuliinhape, fütosteroolid, beeta-D glükaanid jne (J.Glamoclija et al 2015; Shin Y et al 2000).
Chaga stimuleerib makrofaage ja soodustab kasvajaliste protsesside puhul rakusurma (Staniszewska J et al 2017). Suurt rolli selles omistatakse chagas leiduvatele endopolüsahhariididele (Mizuno T et al 1996). Loomkatsetes on chaga kutsunud esile T-helper lümfotsüütide protsentuaalse tõusu (Leontev M et al 1990) ja intensiivistanud täiendavate T-lümfotsüütide (T-killers) teket (Shashkina M et al 2006). Laboratoorsed katsed ergosteroolperoksiidiga on kinnitanud pärasoolevähi rakkude kasvu pidurdamist (Kang JH et al 2015).
Vähi tekke pärssimist ja mutatsioone tekitavate faktorite mahasurumise võimet seostatakse melaniini sisaldusega mustas pässikus. Melaniin osaleb organismis DNA defektide parandamisel, elektronide aksepteerijana rakkude hingamisahelas ja organismi kaitsjana kiirguse eest (Britton B 1986).
Üheks oluliseks vähivastaseks mehhanismiks peetakse ka polüsahhariidide rolli — need ründavad otse vähirakke — ja endopolüsahhariidide kaudset immuunsüsteemi aktiveerimist (Mizuno T et al 1996).
Astelpaju
Astelpaju (Hippophaë rhamnoides) kasutamine rahvameditsiinis ulatub kaugesse minevikku – juba meie esivanemad tundsid astelpaju kui vereringet parandavat, astmat, suhkurtõve ja haavandtõve leevendavat taime. Samuti on teada tema põletikuvastane toime.
Tänapäeval on astelpaju ka teaduslikult uuritud ning selle positiivsed omadused inimorganismile teada. Astelpaju marjad on kõrge C-vitamiini sisaldusega, kusjuures nad ei sisalda askorbinaasi, mis lagundab askorbaati ning tänu sellele säilib C-vitamiini sisaldus kõrgem. Lisaks on karmimas kliimas kasvanud astelpaju mitmete toimeainete, sh kõrgema C-vitamiini sisaldusega võrreldes soojemas kliimas kasvanud marjadega. Seega on Eesti marjad eriti väärtuslikud (Krejcarova J et al 2015).
Astelpaju ravivat toimet seostatakse eelkõige organismi immuunsüsteemi tugevdamisega. Tugev immuunsüsteem annab universaalse vastupanuvõime erinevate haigustekitajate suhtes. Astelpaju puhul on uuritud ka võimalikke negatiivseid kõrvalnähtusid, kuid tulemused on olnud positiivsed ning soovimatud kõrvalnähud tarbimisel puuduvad (Wen P et al 2018).
Keemilise koostise poolest on astelpaju eriti rikas, sisaldades karotenoide (carotenoids), beetakaroteeni (β-carotene), lükopeeni (lycopene), luteiini (lutein), tseaksantiini (zeaxantin), fütosteroole (phytosterols), ergosterooli (ergosterol), stigmasterooli (stigmasterol), lanosterooli (lanosterol), amüriine (amyrins), polüfenoole (polyphenols), proantotsüanidiine (proantho-cyanidins), flavonoide (flavonoids), kuertsetiini (quercetin), kaemferooli (kaempferol), müritsetiini (myricetin), isorametiini (isorhamnetin). Astelpalju marjadest on veel leitud tserebrosiidi (cerebroside), oleanoolhapet (oleanolic acid), ursoolhapet (ursolic acid), tsirtsiumaldehüüdi (cirsiumaldehyde), oktakosanoidhapet (octacosanoic acid) ja palmitiinhapet (palmitic acid) (Bal LM et 2011, Michel T et al 2012, Fatima T et al 2012, Yang B et al 2001, Zheng RX et al 2009).
Mesi
Mesi on tervistava toimega ja sisaldab üle 200 erineva ühendi. Neist peamised on rafineerimata fruktoos, glükoos ning vesi. Lisaks C, D ja E-vitamiinid ning kaltsium, raud, naatrium, kaalium, magneesium ning taimedelt pärit bioaktiivsed ained.
Bioaktiivsetest ainetest pakub mesi eelkõige orgaanilisi happeid (nt. õunhape ja oblikhape), hormoone, ensüüme ning eeterlikke õlisid. Ent milliseid tervistavaid omadusi on teadus mee juures täheldanud?
- oksitatiivse stressi vastane toime (Beretta G et al 2005)
- maksa kaitsev toime (Erejuwa O et al 2012)
- südametegevust toetav toime (Rakha MK et al 2008)
- antibakteriaalne toime (Weston R.J. 2007)
- põletikuvastane toime (van den Berg AJJ et al 2008)
- ja isegi tugi kasvajate vastases võitluses (Yaacob NS et al 2013; Porcza L et al 2016)
Uuring patsientidel on näidanud, et naturaalne mesi alandab C-reaktiivset valku, kui üht olulisemat põletikuliste protsesside näitajat veres (Al-Waili NS 2004).
Mesi on ka hea vahend igemepõletike ravis, kuna temal on pärssiv toime bakterisse Porphyromonas gingivalis, mis on üks olulisemaid igemepõletiku tekitajaid (Eick S et al 2014).
Mesi suurendab T ja B-lümfotsüütide arvu, antikehasid, eosinofiile, neutrofiile ja monotsüüte rakukultuurides (Timm M et al 2008). See omakorda võimendab organismi vastupanuvõimet.
Aaloe
Aaloe (Aloe arborescensis) põletikuvastast toimet teatakse iidsetest aegadest. See tunnustus on näiteks nahapõletike ravis jõudnud ka tänapäeva. Seda aaloeliiki seostatakse ka immunomodulatsiooniga ning mõjuga lümfirakkudele.
Aaloe põletikuvastane toime arvatakse tulenevat immuunsüsteemi komplemendimehhanismi aktiveerimisest ja lümfotsüütide mitogeense aktiivsuse tõstmisest (Imanishi KI 1993).
Põletikuvastase mõju aktiivseteks komponentideks loetakse veel aloeniini, barboloiini, aloe-emodiini), beeta-sitosterooli ja kõrgemate alkoholide segu (Yamamoto MM et al 1991).
Aloe arborescensise immuunomoduleerivat toimet seostatakse alkaliinlahustuvate polüsahhariididega, mis parandavad lümfotsüütide transformatsiooni (Nazeam JA et al 2017). Mitmed autorid on leidnud, et aaloes sisalduval akemanaanil on oluline immuunomoduleeriv mõju (Winters WD et al 1981, Davis RH et al 1981).
Huvitav aine aaloe lehtedes on aloktiin A. Sellel on leitud palju funktsioone, millest üks on toime lümfirakkudele (Imanishi K, 1993).
Männikasvud
Põletikke põhjustavad enamasti bakterid või seened. Teadusuuringud on näidanud, et männist (pinus sylvestris) valmistatud õlil on nendevastane toime (Motiejunaite O and Peciulyte D. 2004).
Männikasvude seentevastane toime seletub eelkõige pinosülviini ja selle monometüüleetri sisaldusega (Hovelstad H et al 2006). Männis sisalduvat polüfenoolpropanoid-polüsahhariidide kompleksi peetakse üheks immuunsüsteemi stimuleerivaks faktoriks (Bradley WG et al 2014).
Raudrohi
Raudrohtu (Achillea millefolium) on rahvameditsiinis kasutatud reuma (rheumatism), lihasvalude ja haavade ravis. 120 keemilist komponenti sisaldava raudrohu mikroobivastast toimet kinnitavad ka teadusuuringud.
Viited raudrohu kasutamisse rahvameditsiinis ulatuvad eelajaloolisse perioodi. Eelkõige kasutati seda põletike vastu, valuvaigistina ning vigastuste ravis. Hiljem on rahvameditsiin lisanud teisigi näidustusi. Seda nii günekoloogiliste, seedetrakti häirete, kui ka viiruslike ja bakteriaalsete põletike korral. Pikk loetelu hõlmab paljusid organsüsteeme ja nendega seonduvate haiguste ravi (Fabricant DS et al 2001).
Raudrohust tehtud õlil on antimikroobne toime rea bakterite puhul: Streptococcus pneumoniae, Clostridium perfringens, Candida albicans, Mycobacterium smegmatis, Acinetobacter woffii ja Candida krusei (Tunón H et al 1995, Candan F et al 2003).
Põletikuravi aluseks peetakse raudrohus sisalduvate flavonoidide efekti prostaglandiinidele. Veel üheks põletikuvastaseks komponendiks on atsuliin. Inimuuringud on tõendanud, et raudrohus esineva matritsiini suukaudne manustamine tõstis vere põletikuvastast potentsiaali (Ramadan et al 2006).
Loomkatsed näitavad, et et raudrohu lisamine toiduratsiooni parandab immuunvastuse teket (Yakhkeshi S et al 2012). Üheks potentsiaalseks komponendiks on peetud ka akilliniin A-d, mis on guaianoliidide hulka kuuluv ühend (Yong L et al 2011).